XIX TANTSUPIDU „PUUDUTUS“ TALLINNAS KALEVI STAADIONIL
Viis aastat on möödunud eelmisest tantsupeost, mis on hinge sügava jälje jätnud. Seetõttu on viimane aasta kõvasti trenni tehtud, rõõmuga pingutatud, et olla nende tublide rühmade hulgas, kes teekonna Tallinna ette saaks võtta. Kahel ülevaatusel käidi ennast tõestamas. „Põlvest põlve“ eest saadi naisrühmade üldjuhilt Maire Udraselt kiidusõnad. Teisel ülevaatusel võisime ainukese rühmana Tartumaal tantsu esitamata jätta, sest juba esimesel korral oli see väga hästi välja tulnud.
Ja oligi käes aeg aastase töö vilju tantsupeole nautima minna. 30.juuni 2014 varahommikul 7.15 ikka tavapäraselt kiriku juurest meie teekond algaski. Tartu Lõunakeskuse parklast võtsime bussi peale veel kaks rühma ja teekond Tallinna võis alata. Tallinnas elasime Kristiine koolimajas, kuhu panime oma asjad, sõime kiire lõuna ja kiirustasime Hipodroomile proovi. Esimesel päeval püsis ilm mõnusalt jahe ja proov kella 13-21 ei tundunudki väga hull olevat. Järgmine päev oli aga vihmane ja jahe, 9-21 proovid vaheldumisi Hipodroomil ja Kalevi staadionil tõid juba külma kontidesse. Kolmapäeval olid proovid jälle 9-21, ilm muutus tasapisi kenaks päikesepaisteliseks. Kuna peale eelmist vihmast päeva oli kaasas palju sooje riideid aga päikesekaitsekreemid kodus, siis õhtuks olid paljudel näod päikesest põlenud.
Meile Sillega tehti austav ülesanne esindada oma rühma tuletoomise tseremoonial. Esimesel kontserdil pidi saabuma staadionile tantsupeotuli kahel tulerattal 70 saaterattaga. Tuli liikus tantsupeo üldjuhtide ja liigijuhtide käest kätte pidulikult tulesüütajani, kelleks sellel korral oli valitud eelmise tantsupeo üldjuht Ülo Luht. Kolmapäeva õhtul tegimegi Kalevi staadionil 21-22.30 lisaproovi tule tulemiseks. Iga maakond oli saatnud igast rühmast kaks tantsijat, kes oma maakonda esindasid. Väljakul seisid kõik maakonnad kahe kaupa kolonnides ja kui maakond välja hõigati, siis maakonna esindajad huilgasid ja lehvitasid rõõmsalt, elades nii tule tulemisele väljakul kaasa.
Neljapäev algas jälle proovidega, algasid peo montaažid Kalevi staadionil, esmakordselt koos elava muusikaga. Muusikute jaoks oli see samuti katsumus ja nii nad vahepeal rõõmsalt improviseerisid, millega 9000 tantsijat ei suutnud aga kohe kaasa minna. Kuid kõik sujus ja tegelikult olid muusikud väga andekad ja nende saatel oli tõeliselt mõnus tantsida.
Reedel hakkas juba etenduste rida. Kell 11.00 oli peaproov etendus ja kell 14.00 juba välja müüdud etendus. Kell 18.00 oli tantsupeo tähtsaim etendus, mis talletati ajalukku. Etendus algas tantsupeo tule tulemise ja süütamisega, peeti pidulikud kõned ja kogu etendus salvestati televisiooni poolt ja muidugi tehti sellest ka DVD-d. Ilm oli imeline ja soe, publikut etendust vaatamas enneolematult palju.
Laupäeval oli etendus kell 11.00, päike kogus muudkui tuure. Publik oli sellel etendusel eriliselt toetav ja soojalt kaasaelav. Vaikselt tekitas see ka endas kerge külmavärina ja tantsupeo sooja tunde, mis siiamaani kuskile natukene eelmise tantsupeo tuules kaduma oli läinud.
14.00 algas rongkäik. Kogunesime kesklinna parki ja hakkasime ootama. Tartumaa saab liikuma alles kella viiest. Viis kilomeetrit rongkäiku lauluväljakule mööduvad kiirelt ja rõõmsalt. Nii palju rahvast tee ääres ja elagu hüüdeid ei mäletagi eelmistelt tantsupidudelt enam. Imeilus ilm ja peo sõnum: „Puudutus on pühendumine ja pühendumine nõuab aega“ on rahvale positiivselt mõjunud ja kuna tantsupidu on viimseni läbi mõeldud, kõik liikumised sujuvad, üks lugu järgneb teisele ja kogu tantsijate vägi lõpetab peo 10 000 inimest ühiselt tantsides, siis oodatakse laulupeolt samasugust meeliülendavat tunnet. Rongkäiguga liigume laulukaare eest läbi, kus tervitavad üldjuhid ja aukülalised. Natuke turgutust ja algabki laulupidu. Vaatame ära tule süütamise, kuulame kolm isamaalist laulu ja siis hakkame vaikselt koolimaja poole liikuma. Jalutame ja naudime mere ääres päikeseloojangut, vaatame kuidas sajad ja sajad inimesed ennast bussidesse püüavad suruda ja siis püüame ka ise koos massidega trammile mahtuda. Kõvasti külg külje kõrval kokku pigistatud, aga sõbralikult ja õnnelikult me sinna mahumegi.
Ööd on tantsupeo ajal lühikesed, 7.00 äratus, kahe kolme paiku öösel magama. Jalad on tantsimisest ümmargused ja esimest korda oma kuuendal tantsupeol sai ka esmaabitelki külastatud. Koolimajas oli söök väga hea, lõunasöögist staadionil sai peale 3-ndat päeva hernesuppi loobutud.
Suudame Sille ja Kadiga teed ületades ka Kanal 2-e teele jääda. Raivo Rimm krimi-uudistest meeskonnaga filmis, kuidas rahvatantsijad Tallinna liikluses hakkama saavad. Korraga oli mul mikrofon õlal ja küsiti, kuidas Tallinna liiklus tantsupeo ajal on. Vastasin, et normaalne, juba toksis teise õla peale kaameramees, et palun vaadake kaamerasse. Õnneks süttis fooris roheline tuli ja kadunud me kolmekesi pika sammuga olimegi. Tuttavatelt kuulsime, et 1.juuli õhtul olime Reporteris pildis olnud. Ise naersime, et läksime Tallinnasse tantsupeole aga sattusime krimi-uudistesse.
Pühapäeval kell 11.00 oli tantsupeo viimane kontsert, ilm oli jätkuvalt päikesepaisteline. Hinges oli natukene kurb, et see nädal nii kiiresti läbi oli saanud. Aasta aega tööd ja vaeva, korraga on see kõik tehtud ja uued peod ees ootamas. Ühised kallistused, tänusõnad Madele ja Sillele. Madele kingituseks Tartumaa pleed, Sillele siidisall ja siis koduteele. Kodutee ei kulgenud aga kuigi ootuspäraselt. Kuna bussifirma oli kõik pea peale keeranud, leidsime ennast Tallinnas võõrast bussist, kes meie olemasolust midagi ei teadnud. Hetk hiljem juba tänavalt, teadmisega, et meie kohvrid on mingi bussiga laulupeol ja me ise Tallinnas saatuse hooleks. Tänu Ene ja vallavanema sekkumisel leiti õnneks meie asjadega buss ikka Tallinnast ülesse ja ka meie mahtusime sinna peale. Koos rühmadega, kellega me ka Tallinnasse tulime, sõitsime väsinult koju. Kui bussifirma oleks kompetentne olnud, oleks tantsupeo lõpus emotsioonid tantsupeost ülevad olnud. Kahjuks jäid nüüd tantsupeol lõppu meenutama lisaks halvale bussifirmale veel bussis katki loobitud asjad.
Positiivne on muidugi see, et koju me saime ja pidu oli imeilus. Puudutus see pidu meid kõiki igaühte omal moel ja omade mälestustega.
/Marge Altin/
Viis aastat on möödunud eelmisest tantsupeost, mis on hinge sügava jälje jätnud. Seetõttu on viimane aasta kõvasti trenni tehtud, rõõmuga pingutatud, et olla nende tublide rühmade hulgas, kes teekonna Tallinna ette saaks võtta. Kahel ülevaatusel käidi ennast tõestamas. „Põlvest põlve“ eest saadi naisrühmade üldjuhilt Maire Udraselt kiidusõnad. Teisel ülevaatusel võisime ainukese rühmana Tartumaal tantsu esitamata jätta, sest juba esimesel korral oli see väga hästi välja tulnud.
Ja oligi käes aeg aastase töö vilju tantsupeole nautima minna. 30.juuni 2014 varahommikul 7.15 ikka tavapäraselt kiriku juurest meie teekond algaski. Tartu Lõunakeskuse parklast võtsime bussi peale veel kaks rühma ja teekond Tallinna võis alata. Tallinnas elasime Kristiine koolimajas, kuhu panime oma asjad, sõime kiire lõuna ja kiirustasime Hipodroomile proovi. Esimesel päeval püsis ilm mõnusalt jahe ja proov kella 13-21 ei tundunudki väga hull olevat. Järgmine päev oli aga vihmane ja jahe, 9-21 proovid vaheldumisi Hipodroomil ja Kalevi staadionil tõid juba külma kontidesse. Kolmapäeval olid proovid jälle 9-21, ilm muutus tasapisi kenaks päikesepaisteliseks. Kuna peale eelmist vihmast päeva oli kaasas palju sooje riideid aga päikesekaitsekreemid kodus, siis õhtuks olid paljudel näod päikesest põlenud.
Meile Sillega tehti austav ülesanne esindada oma rühma tuletoomise tseremoonial. Esimesel kontserdil pidi saabuma staadionile tantsupeotuli kahel tulerattal 70 saaterattaga. Tuli liikus tantsupeo üldjuhtide ja liigijuhtide käest kätte pidulikult tulesüütajani, kelleks sellel korral oli valitud eelmise tantsupeo üldjuht Ülo Luht. Kolmapäeva õhtul tegimegi Kalevi staadionil 21-22.30 lisaproovi tule tulemiseks. Iga maakond oli saatnud igast rühmast kaks tantsijat, kes oma maakonda esindasid. Väljakul seisid kõik maakonnad kahe kaupa kolonnides ja kui maakond välja hõigati, siis maakonna esindajad huilgasid ja lehvitasid rõõmsalt, elades nii tule tulemisele väljakul kaasa.
Neljapäev algas jälle proovidega, algasid peo montaažid Kalevi staadionil, esmakordselt koos elava muusikaga. Muusikute jaoks oli see samuti katsumus ja nii nad vahepeal rõõmsalt improviseerisid, millega 9000 tantsijat ei suutnud aga kohe kaasa minna. Kuid kõik sujus ja tegelikult olid muusikud väga andekad ja nende saatel oli tõeliselt mõnus tantsida.
Reedel hakkas juba etenduste rida. Kell 11.00 oli peaproov etendus ja kell 14.00 juba välja müüdud etendus. Kell 18.00 oli tantsupeo tähtsaim etendus, mis talletati ajalukku. Etendus algas tantsupeo tule tulemise ja süütamisega, peeti pidulikud kõned ja kogu etendus salvestati televisiooni poolt ja muidugi tehti sellest ka DVD-d. Ilm oli imeline ja soe, publikut etendust vaatamas enneolematult palju.
Laupäeval oli etendus kell 11.00, päike kogus muudkui tuure. Publik oli sellel etendusel eriliselt toetav ja soojalt kaasaelav. Vaikselt tekitas see ka endas kerge külmavärina ja tantsupeo sooja tunde, mis siiamaani kuskile natukene eelmise tantsupeo tuules kaduma oli läinud.
14.00 algas rongkäik. Kogunesime kesklinna parki ja hakkasime ootama. Tartumaa saab liikuma alles kella viiest. Viis kilomeetrit rongkäiku lauluväljakule mööduvad kiirelt ja rõõmsalt. Nii palju rahvast tee ääres ja elagu hüüdeid ei mäletagi eelmistelt tantsupidudelt enam. Imeilus ilm ja peo sõnum: „Puudutus on pühendumine ja pühendumine nõuab aega“ on rahvale positiivselt mõjunud ja kuna tantsupidu on viimseni läbi mõeldud, kõik liikumised sujuvad, üks lugu järgneb teisele ja kogu tantsijate vägi lõpetab peo 10 000 inimest ühiselt tantsides, siis oodatakse laulupeolt samasugust meeliülendavat tunnet. Rongkäiguga liigume laulukaare eest läbi, kus tervitavad üldjuhid ja aukülalised. Natuke turgutust ja algabki laulupidu. Vaatame ära tule süütamise, kuulame kolm isamaalist laulu ja siis hakkame vaikselt koolimaja poole liikuma. Jalutame ja naudime mere ääres päikeseloojangut, vaatame kuidas sajad ja sajad inimesed ennast bussidesse püüavad suruda ja siis püüame ka ise koos massidega trammile mahtuda. Kõvasti külg külje kõrval kokku pigistatud, aga sõbralikult ja õnnelikult me sinna mahumegi.
Ööd on tantsupeo ajal lühikesed, 7.00 äratus, kahe kolme paiku öösel magama. Jalad on tantsimisest ümmargused ja esimest korda oma kuuendal tantsupeol sai ka esmaabitelki külastatud. Koolimajas oli söök väga hea, lõunasöögist staadionil sai peale 3-ndat päeva hernesuppi loobutud.
Suudame Sille ja Kadiga teed ületades ka Kanal 2-e teele jääda. Raivo Rimm krimi-uudistest meeskonnaga filmis, kuidas rahvatantsijad Tallinna liikluses hakkama saavad. Korraga oli mul mikrofon õlal ja küsiti, kuidas Tallinna liiklus tantsupeo ajal on. Vastasin, et normaalne, juba toksis teise õla peale kaameramees, et palun vaadake kaamerasse. Õnneks süttis fooris roheline tuli ja kadunud me kolmekesi pika sammuga olimegi. Tuttavatelt kuulsime, et 1.juuli õhtul olime Reporteris pildis olnud. Ise naersime, et läksime Tallinnasse tantsupeole aga sattusime krimi-uudistesse.
Pühapäeval kell 11.00 oli tantsupeo viimane kontsert, ilm oli jätkuvalt päikesepaisteline. Hinges oli natukene kurb, et see nädal nii kiiresti läbi oli saanud. Aasta aega tööd ja vaeva, korraga on see kõik tehtud ja uued peod ees ootamas. Ühised kallistused, tänusõnad Madele ja Sillele. Madele kingituseks Tartumaa pleed, Sillele siidisall ja siis koduteele. Kodutee ei kulgenud aga kuigi ootuspäraselt. Kuna bussifirma oli kõik pea peale keeranud, leidsime ennast Tallinnas võõrast bussist, kes meie olemasolust midagi ei teadnud. Hetk hiljem juba tänavalt, teadmisega, et meie kohvrid on mingi bussiga laulupeol ja me ise Tallinnas saatuse hooleks. Tänu Ene ja vallavanema sekkumisel leiti õnneks meie asjadega buss ikka Tallinnast ülesse ja ka meie mahtusime sinna peale. Koos rühmadega, kellega me ka Tallinnasse tulime, sõitsime väsinult koju. Kui bussifirma oleks kompetentne olnud, oleks tantsupeo lõpus emotsioonid tantsupeost ülevad olnud. Kahjuks jäid nüüd tantsupeol lõppu meenutama lisaks halvale bussifirmale veel bussis katki loobitud asjad.
Positiivne on muidugi see, et koju me saime ja pidu oli imeilus. Puudutus see pidu meid kõiki igaühte omal moel ja omade mälestustega.
/Marge Altin/