Hea rahvatantsija,

Ikka ja jälle tuleb Sinu kord külvata staadionimuru täis rahvatantsu sõõre, kodukingu kaskede vaikset mõtet ja suvenurmede kirkaid värve. Tuleb Sinu kord tulla ja tunda. Mees männikirjadega kampsunis - Sinu kord on olla ja teada. Naine nisunäolises rätikus - tulen ja tantsin, Sinust ja Sulle Eestimaa. Su üle ja ümber on laotatud sinine sõba, kirjatud päikese kuldsete kiirtega. Loodus kingib Sulle missiooni täitmise jõu, tarkuse, valguse ja aate õigluse. Seda on rõõm tunda.
Hea on, et rukkilill jääb ikka rukkililleks, leib leivaks, päike päikeseks. Et südantligi jäävad künnivaole külvat seemne sõõmud, üht aegu suured, kui ka päris väikesed. Hea, et õuemuru ubinhainas astumise kajast, tuulekella kajast saab lätte ELUTULE HELE MAJAK.
Hea on, et oma tantsi hoidijateks jäävad ikka sõõride sülede ja viirgude vägede omaksolemise õnn ja rõõm. Ja väga hea, et rahvatants jääb ikka rahvatantsuks, kannel kandleks, „Targa rehealune targa rehealuseks“ ja Tuljak – IGAVESTI TULJAKUKS.
/Helju Mikkel/