Madelin Türgis Malatya folkloorifestivalil 07.07. - 23.07.2010
Meie enam kui 9000 km pikkune reis Türki Malatya Rahvusvahelisele Aprikoosi Folkloorifestivalile sai alguse kolmapäeval, 7. juuli hilisõhtul Nõo kiriku juurest. Madelin oli reisiks komplekteeritud kolmest rühmast: Madelinist — Maire, Kaja, Kadi, Sille ja Marge; Kambja Vikertiimerist — Helin ja Tiina ning Tartu Tarmist — Helle, Silja, Aime ja Ülle. Koos meiega reisisid festivalile Räpina segarühm Helgerid, Koeru segarühm Karap ja Koeru naisrühm Alleaa, kokku 45 tantsijat Eestist. Reis kulges peatustega Varssavis, Budapestis ja Sofias. Esmaspäeva õhtuks jõudsime Türki Istanbuli, kus meil oli võimalus omal käel tutvuda linnaga ja tasapisi Türgi kultuuri tunnetada. Hommikul alustasime teekonda Euroopast Aasiasse. Teel saime võimaluse käia jalgupidi Tuzi Gölü soolajärves, mis asub Väike-Aasias. Sellest järvest saab kaetud 65% Türgi oma soolavajadusest. Vesi oli tõesti väga soolane. Õhtuks jõudsime Kesk-Anatooliasse Göremesse. Göreme rahvuspark on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Selle rahvuspargi veidrate laavamoodustistega maastik on geoloogiline haruldus. Alates 4. sajandist hakkasid mungad neisse maapealsetesse kaljudesse uuristama väikesi kloostreid, kirikuid, eluruume ja kabeleid. Ühes sellises kivimist uuristatud motellis, mille nimi tõlkes tähendab „Kingapaela motell“, oli ka meie peatuspaik. Saime Göremega ka omal käel tutvuda ja see jättis unustamatu mulje.
Teisipäeval, 13. juulil pärast pikka sõitu jõudsime lõpuks Malatyasse. Malatya on üsna konservatiivne ala Ida-Anatoolias. Õhtul toimus festivali avarongkäik, kus tantsijatele tutvustati ka hulgaliselt tehnikat, mida aprikooside korjamise juures kasutatakse. Kolmapäeval oli eestlastel esinemine pealava punasel vaibal VIP-idele ja teistele külalistele.
Tavaliselt kutsutakse Malatya festivalile külalised 8 riigist, kuid sel aastal osalesid festivalil kolme välisriigi esindajad — Eestist, Süüriast, Rumeeniast ning lisaks veel neljas rühm Türgist. Meie giidiks sai festivali Türgi-poolne korraldaja Fedat. Igaks päevaks oli meile kavandatud kolm esinemist, kuid saime oma päevakava korrigeerida. Ühel hommikul viidi meid veeparki ujuma ja ühel õhtul oli reserveeritud Türgi saun. Väljas oli temperatuur tavaliselt üle 40°C. Kuna aga puhus mõnus tuuleke, ei tundunud ilm sugugi kuum, vaid esinemiseks lausa sobiv. Kohalikud inimesed olid toredad ja lahked, esinemised võeti hästi vastu ja tänavatel, kus tantsisime, oli alati publikut. Oldi suhtlemisaldis ja vaatamata sellele, et osati meiega rääkides ainult türgi keelt, lobiseti sõbralikult ja avatult, vajadusel võeti appi kehakeelgi. Rühmajuhtidele korraldati vastuvõtt kohaliku linnapea juures. Ühel õhtul saabus meer ka hotelli, kus ta söögisaalis kõigi riikide esinejaid kättpidi tänas ja igale külalisele korraldajate poolt kingituse tegi — suur vaagen kuivatatud aprikooside ja teiste türgi maiustustega, lisaks kotike kohalike Malatya meenetega.
Meie bussiseltskond oli erakordselt tore, kõik olid sõbralikud ja üksteisega arvestavad. Eriline tänu kuulub Karapi juhendajale Ülle Jäägerile, kes viperused Hansabussiga sujuvalt ära korraldas ning meie grupijuhiks sai. Oskuslikult toimetas ta kohalikega ja planeeris meie esinemiskavasid.
Pühapäeva hilisõhtul alustasime tagasiteed Eestisse, viibides jälle Istanbulis, Sofias, Budapestis ja Varssavis. Reede, 23. juuli õhtuks olime me rõõmsana ja muljetest küllastunult tagasi kodus.
MARGE ALTIN
Nõo valla leht Nr 8 (161)/september 2010
Meie enam kui 9000 km pikkune reis Türki Malatya Rahvusvahelisele Aprikoosi Folkloorifestivalile sai alguse kolmapäeval, 7. juuli hilisõhtul Nõo kiriku juurest. Madelin oli reisiks komplekteeritud kolmest rühmast: Madelinist — Maire, Kaja, Kadi, Sille ja Marge; Kambja Vikertiimerist — Helin ja Tiina ning Tartu Tarmist — Helle, Silja, Aime ja Ülle. Koos meiega reisisid festivalile Räpina segarühm Helgerid, Koeru segarühm Karap ja Koeru naisrühm Alleaa, kokku 45 tantsijat Eestist. Reis kulges peatustega Varssavis, Budapestis ja Sofias. Esmaspäeva õhtuks jõudsime Türki Istanbuli, kus meil oli võimalus omal käel tutvuda linnaga ja tasapisi Türgi kultuuri tunnetada. Hommikul alustasime teekonda Euroopast Aasiasse. Teel saime võimaluse käia jalgupidi Tuzi Gölü soolajärves, mis asub Väike-Aasias. Sellest järvest saab kaetud 65% Türgi oma soolavajadusest. Vesi oli tõesti väga soolane. Õhtuks jõudsime Kesk-Anatooliasse Göremesse. Göreme rahvuspark on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Selle rahvuspargi veidrate laavamoodustistega maastik on geoloogiline haruldus. Alates 4. sajandist hakkasid mungad neisse maapealsetesse kaljudesse uuristama väikesi kloostreid, kirikuid, eluruume ja kabeleid. Ühes sellises kivimist uuristatud motellis, mille nimi tõlkes tähendab „Kingapaela motell“, oli ka meie peatuspaik. Saime Göremega ka omal käel tutvuda ja see jättis unustamatu mulje.
Teisipäeval, 13. juulil pärast pikka sõitu jõudsime lõpuks Malatyasse. Malatya on üsna konservatiivne ala Ida-Anatoolias. Õhtul toimus festivali avarongkäik, kus tantsijatele tutvustati ka hulgaliselt tehnikat, mida aprikooside korjamise juures kasutatakse. Kolmapäeval oli eestlastel esinemine pealava punasel vaibal VIP-idele ja teistele külalistele.
Tavaliselt kutsutakse Malatya festivalile külalised 8 riigist, kuid sel aastal osalesid festivalil kolme välisriigi esindajad — Eestist, Süüriast, Rumeeniast ning lisaks veel neljas rühm Türgist. Meie giidiks sai festivali Türgi-poolne korraldaja Fedat. Igaks päevaks oli meile kavandatud kolm esinemist, kuid saime oma päevakava korrigeerida. Ühel hommikul viidi meid veeparki ujuma ja ühel õhtul oli reserveeritud Türgi saun. Väljas oli temperatuur tavaliselt üle 40°C. Kuna aga puhus mõnus tuuleke, ei tundunud ilm sugugi kuum, vaid esinemiseks lausa sobiv. Kohalikud inimesed olid toredad ja lahked, esinemised võeti hästi vastu ja tänavatel, kus tantsisime, oli alati publikut. Oldi suhtlemisaldis ja vaatamata sellele, et osati meiega rääkides ainult türgi keelt, lobiseti sõbralikult ja avatult, vajadusel võeti appi kehakeelgi. Rühmajuhtidele korraldati vastuvõtt kohaliku linnapea juures. Ühel õhtul saabus meer ka hotelli, kus ta söögisaalis kõigi riikide esinejaid kättpidi tänas ja igale külalisele korraldajate poolt kingituse tegi — suur vaagen kuivatatud aprikooside ja teiste türgi maiustustega, lisaks kotike kohalike Malatya meenetega.
Meie bussiseltskond oli erakordselt tore, kõik olid sõbralikud ja üksteisega arvestavad. Eriline tänu kuulub Karapi juhendajale Ülle Jäägerile, kes viperused Hansabussiga sujuvalt ära korraldas ning meie grupijuhiks sai. Oskuslikult toimetas ta kohalikega ja planeeris meie esinemiskavasid.
Pühapäeva hilisõhtul alustasime tagasiteed Eestisse, viibides jälle Istanbulis, Sofias, Budapestis ja Varssavis. Reede, 23. juuli õhtuks olime me rõõmsana ja muljetest küllastunult tagasi kodus.
MARGE ALTIN
Nõo valla leht Nr 8 (161)/september 2010